Peagi ilmuv raamat
Kui minu vanaema pole taevas, pole seal kedagi
Maria järgmine raamat saab alguse tema enda perekonnaloost. See räägib tema vanaemast Hilma Broströmist (sünd. Töyrä 1909) ja lapsepõlvest, mis on tänasest väga kaugel.
Maria järgmine raamat saab alguse tema enda perekonnaloost. See räägib tema vanaemast Hilma Broströmist, neiuna Töyrä, sündinud 1909, ja lapsepõlvest, mis on tänasest väga kaugel.
Hilma kasvas üles Karesuandos ja veetis oma kooliaastad internaatkoolis, kus lapsed elasid õppeveerandite ajal ja pääsesid pere juurde koju vaid jõulude ja suvevaheaja ajal. Mõnikord muutsid paksud lumehanged ja käre pakane võimatuks isegi jõuluks koju sõitmise. Sellised koolikodud olid internaadiks muu hulgas lastele, kes elasid koolist kaugel, ja tuhanded lapsed veetsid seal osa oma lapsepõlvest.
Täiskasvanuna kirjutas Hilma oma lapsepõlveloo ise üles. Ta püüdis seda avaldada, kuid ükski kirjastus ei tahtnud seda välja anda. Nüüd, põlvkond hiljem, viib Maria tema käsikirja edasi ja annab vanaema loole ruumi, mida see toona kunagi ei saanud.
Sellest saab lugu ühe naise elust, ühest ajast ja Rootsi ajaloo osast, mis on harva tähelepanu keskmes olnud – ning sellest, kuidas naise sõnad võivad edasi elada ka siis, kui neid alguses ei kuulatud.
Uhkus selle üle, et vanaema lugu on kirja pandud, on kogu suguvõsas suur. Me kõik kasvasime üles oma vanaema lähedal – ta oli vaikne, tähelepanelik ja hoolitsev. Kunagi kuulasid Hilma muinasjutte ja lugusid tema üksteist last ja kakskümmend kaheksa lapselast. Nüüd, selle raamatuga, saavad need kättesaadavaks kõigile. Vähestele naistele on antud näha oma lugu kirja panduna. Lugu ja ajadokument ühest täiesti tavalisest tüdrukutirtsust põhjas!
Elu põhjas
Elu oli seal põhjas karm, Norra, Venemaa ja Soome lähedal. Sünd ja surm olid alati lähedal. Üks viis üksteist aidata oli kasutada saamide teadmisi ürtidest, salvidest ja nõiakunstist. Põhjapõdraliha ja see, mida kasvatati, olid vahetuskaubaks – ning kohvi ja soola ei tasu unustada. Loodus oli alati kohal: lühikesed suved ja pikad pimedad talved olid inimeste igapäev nii siis kui ka praegu.
Tänapäeval räägitakse sageli saamide ja rootslaste vahelistest erimeelsustest. Vanaema seda ei kirjelda. Tema kirjeldab loomulikku koostööd, vahetuskaubandust nomaadide – saamide – ja paiksete rootslaste vahel. Elu põhjas, nii erinev elust lõuna pool.
Raamatust
Siin on katkend peatükist, kus vanaema kirjeldab, mis juhtus, kui saami naine kogemata kuuma kohvi minu vanaema väikese õe peale ajas:
Saami naine pidas nii kohutavaks, et oli lapsele selle kannatuse põhjustanud, et tahtis jääda ja aidata väikest hoida. Ei paistnud, et põletushaavad tahaksid paraneda. Põletus oli väiksel tüdrukukehal ulatuslik. Haavad läksid vahel veidi paremaks, aga siis jälle halvemaks. Lõpuks küsis saami naine, kas ta tohiks last hooldada nii, nagu ise heaks arvab, sest ravim ei näinud mõjuvat. Ema lubas talle vabad käed, sest kõik tundus asjatu. Tüdruk oli alati olnud väike ja nüüd jäi ta veel väiksemaks. Ema sõi ja jõi selleks, et rinnapiim alles jääks, sest imeda ta ikka suutis – imetamine oli tähtis. Kõik arvasid, et mu väike õde sureb varem või hiljem. Saami naine sai loa tema eest hoolitseda oma äranägemise järgi ja oma teadmistega. Kõigepealt pani ta haavadele puhta linase lapi ja selle peale rasvaga kuivatatud põhjapõdraliha. See oli omamoodi tõmbeplaaster, mis pidi haavadest halva välja tõmbama. Sellega jätkas ta mitu nädalat. Väike õde sai terveks, aga armid jäid talle alles.